Jah, ma tean, et olen väga halb blogitaja, sest ütleks, et pigem HarvaEsinevPildipanijaAmatsoon :D
Aga kirjutan veidi, siis oma tööst siiin Itaalias! Pildid ütlevad nii mõndagi, kuid teinekord ei näita need täit tõde kõigest, mis toimub tegelikult, ekraani taga...Täna, 13. septembril ma olin 12 tundi tööl ja see pole ainul täna nii olnud, väga palju päevi on sellised olnud...( ning kui korrutada umbes 11 tundi 6 päevaga, see teeb umbes 60-70tundi tööd nädalas, mis pole väga mee lakkumine)...ärkan umbes pool kaheksa, siis olen Claudiaga, valmistan süüa, mängin, vahetan mähkmeid, vahetan riideid, panen magama, jalutan käruga ja jälle otsast...).
Aga pole see nii lihtne ühti, väga väsitav ja riidesse panekud, mähkmete vahetamine, need ei käi väga lihtsalt ja mulle meeldib mängida mänguasjadega koos temaga, aga pooled, ütleks et enamus on kuskil Vezzanos pööningul ja siis tuleb olla elav mänguasi talle või jälgida teda toas kogu aeg nagu öökull..Ta on suhteliselt raske ja mu selg valutas vahepeal mitu päeva järjest ning seda pole minuga kunagi olnud, et selg valutaks, aga kunagi on ikka esimene kord, kuid see pole selline töö, millele ma tahaks oma selga ohverdada...Olgu, keegi mind siia ei sundinud tulema, seega lõpetan kurtmise ja eks toredaid hetki on ikka ka...
Ja sellest koormusest rääkisin täna pereemaga ka ning ta ütles, et kui tüdrukutel kool hakkab, ehk järgmine nädal, siis läheb kergemaks, sest praegu kõige raskem aeg, kuna koduabiline on nädal aega puhkusel pluss Margherita käib igapäev ratsutamas, mis tähendab, et ema, isa viivad ja toovad ja see võtab alati tohutu aja neil jne...Kuid jah täna nägin pereisa alles kell 8 õhtul ja pereema tuli umbes üheksa koju:) Tore päev!
Kui panin neti otsingu 11 tundi tööd päevas, siis leidsin ühe tüdruku blogist sellise jutu:
Mul pole vanemate kohta ühtegi halba sõna öelda. Tõsiselt toredad ja head inimesed. Lapsed on juba omaette ooper. Nad lihtsalt söövad mu närve. Ma lihtsalt ei suuda neid kahte vanemat pliksi enam kannatada. Ise alles nii väiksed (5 ja 6), aga juba nii ülbust täis. Koguaeg tekib küsimus, kust sellised tulevad? Igatsen nii väga Eesti lapsi, need lausa inglid siinsetega võrreldes.Iiri lapsed nagu väiksed herilased.
Üldse on siin väga kurnav olla, sest töötan 10, mõnikord isegi 11 tundi päevas, nädalas teeb see kusagil 50 tundi, või nats peale. Normaalne on 25-30. Ainuke asi mida siin teha saan on käia jooksmas. Õhtuti olen ma nendest lastest nii kurnatud, hea, et end üldse jooksma jõuan vinnata.
Oleksin endas pettunud, kui jääksin siia terveks aastaks. Ei taha hiljem kahetseda. Kuna tegu on terve aastaga, siis tahan seda ikka nautida ja sellest rõõmu tunda. Siia jäädes ei naudiks ma siin midagi, veel vähem tunneksin sellest rõõmu.
Loodetavasti saate mu mõttest aru ja mõistate mind!
Selle tüdruku tekst ühtib väga palju minu mõtetega mu peas, ainuke vahe on selles, et minu pere suured tüdrukud, Giuliana(10) ja Margherita(11) on väga toredad ja mulle meeldib nendega olla ja tegeleda, lihtsalt see väike monster nii mõnigi kord on suuur monster!!!:D Ja peale jooksmise saan ma ka siin tänavatel, poodides, kinos, teatris, kohvikutes käia ja keele kursusele minna ja muud seesugust!
Kuid kurnatuse teema sama...:(
Siiski arvan, et kõik siin elus läheb nii, nagu minema peab ja kes kannatab, see kaua elab ja kõik läbielatu muudab inimest ainult tugevamaks. Pealegi on ka miinustele kaalukausiks plussid, ma õpin siin väga palju Itaalia toite tegema ja muidu ma suurem asi kokkaja pole, sest pereemale meeldib süüa teha ja vanaisa kokkab väga hästi ning iga päev on midagi uut:) . Ja see imeilus koht ja meri ja kitsad tänavad on see, mis mind veel siin kinni hoiab ja inimesed on toredad!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
No comments:
Post a Comment